Arimaze
Allikas: Tartu Descartes'i Lütseum
Arimaze kirjeldus raamatu põhjal
Zadigi maja vastas elas Arimaze, tüütu teravmeelitseja, kes oli kõrkusest puhevil ja sapihaigusest piinatud ning kelle matslikust näost peegeldus nurjatu hing. Arimaze laimas teisi, kuna ise ei suutunud ta kunagi seltskonnas edu saavutada, ning pidi leppima sellemille? nautimisega. Arimaze oli küll väga rikas, kuid millegi pärast ei suutnud ta enda ümber lipitsejaid koguda.
Arimaze oli Zadigi peale nii kade, et teda kutsuti Babülonis Kadedaks. Seevastu Zadigi nimetati Õnnelikuks. Arimazet vihastas Zadigi ülistamise kumu ning häiris tõldade mürin, mis õhtuti tolle juurest kostus. Kadeda inimesena läks ta vahest kutsumata külalisena Zadigile külla ning rikkus kogu seltskonna rõõmu, pannes selle otsekui mädanema.
Luuletus kuningast
Kadedus hoidis oma silmad Zadigi läheduses alati lahti, lootes leida võimalust, kuidas teda teiste silmis maha teha ning ennast see vastu upitada. Ühelpäeval see õnnestusgi. Nimelt rebis Zadig ühe kuningast kirjutatud 4-realise luuletuse aias jalutades kaheks ning viskas need erinevatesse põõsastesse. Kade leidis neist ühe ning viis selle kuningale. Kuna see pool luuletusest oli kuningat halvustava sisuga, siis otsustati Zadig hukata. Õnneks leidis kuninga papagoi ka teise poole luuletusest ning viis selle kuningale. Kuningas, pannes kaks poolt kokku, sai hoopis positiivse kõlaga luuletuse. Kuninganna ja kuningas suhtusid taas Zadigi heatahtlikult ning Kade jäi tagaplaanile.
Kadeduse roll raamatus ning ühiskonnas
Arimaze roll raamatus on raskendada teiste juhtumiste kõrval Zadigi õnnelikku olemist. Ta kujutab üht tüüpi inimesi, kes on eksisteerinud Voltaire'i raamatu kirjutamise ajal, eksisteerivad praegu ning kindlasti ka tulevikus. Seda sorti inimesi häirib, kui kellelgi teisel läheb paremini kui temal endal. Nad jälgivad inimest nii kaua, kuni leiavad tolle nõrga koha, ning kasutavad seda kurjalt tema vastu, nautides ise teise õnnetust ning enda õnne, teades, et on temast õnnelikum.
Raamat paneb mõtlema, kas saatus on olemas ning kas on võimalik olla õnnelik. Arvan, et saatuse juures mängib väga suurt rolli see, missuguste inimestega elus kokku puututakse. Kõik inimesed muudavad kellegi eluteed, kuid mis kord tulema peab, tuleb kindlasti. Kadedatest inimestest tuleb üle olla ning säilitada oma positiivsus. Mis ei tapa, teeb tugevaks, järelikult ükskord tuleb ka õnn.
