Arvamused
Mehis Heinsaare mõtted kirjutamisest ja maailmast meie ümber
Jah. Ja ma arvan et jään seda teed ka edasi käima. Mina küll ei saa mingit muud tööd kõrvalt teha, kui ma hästi kirjutada tahan. Nõnda nagu pikamaajooksus algab õige maraton pärast kolmekümne viiendat kilomeetrit, nii tuleb ka loova jutu kirjutamise ajal alguses kõvasti vaeva näha ning siis lõpuks hästi korralikult keskenduda. Kõigepealt tuleb kujund, mis võib nagu nuiaga nurga peal pähe lüüa, see lihtsalt tuleb. Aga siis tulevad ülekirjutamine ja ümberkirjutamine ning pärast kolmekümne viiendat kilomeetrit, kui sa oled paar päeva toas istunud ja oodanud seda viimast ümberkirjutamise meeleolu, alles siis tulevad need kõige õigemad mõtted pähe. Alles siis võib sattuda õigele lainele.
Mehis Heinsaar kirjutamisest, Looming 1/2002
Mina nautisin selle kirjutamist väga ja pean seda enda loomingus kõige olulisemaks raamatuks. Avastasin selle kirjutamise juures endas palju asju ja see oli justkui redelipulk. Ma poleks ehk järgmise raamatu kirjutamiseni muidu jõudnud. Loomulikult on tagasiside oluline. Kui ikka mõni inimene tänaval ligi astub ja ütleb, et see või teine raamat meeldis, siis see liigutab. Aga kui mõni kriitik selja tagant nuiaga pähe virutab, et näha kas mees veel tõuseb kunagi porist või mitte, siis see liigutab ka, kuid teistmoodi. Kõige parema tunde annab ikkagi teadmine, kui su raamatuid poodidest ostetakse.
Keskkonnaküsimused lähevad mulle vägagi korda, aga mul on tunne, et praegu enam maailma sündmuste arengus suurt muuta ei saa. Mängus on liiga palju X-faktoreid. Kliima ülikiire soojenemine, metsik ülerahvastatus, maavarade ammendamine, atmossfääri reostatus – kõik see liigub selle poole, et varem või hiljem toimub mingit laadi plahvatus. Ja arvan, et see on planeet Maa enesekaitsemehhanism. Mida varem inimkond oma sõu siin lõpetab, seda varem saab Maa alustada uuesti puhtalt lehelt. Loodus andis ju inimesele harukordse kingituse – mõistuse. Aga nagu näha, pole valdav osa inimkonnast osanud seda vääriliselt hinnata. See on olnud inimese enda valik ja omamoodi on see olnud isegi pööraselt lõbus valik, mida ta on teinud. Lõppude lõpuks on maakera pinnal läbi aegade esile kerkinud väga palju veidraid liike, kes on mõnda aega valitsenud ja siis evolurtsiooniprotsessis jälle kaduma läinud. Miks peaks inimesega teisiti minema.
Mehis Heinsaar „Artur Sandmani loo“ kirjutamisest Äripäev, 11. august 2007. „Mehis Heinsaar koondab rahunemiseks minakujusid ühe laua taha“
Mehis Heinasaar näib olevat kirjanik, kes julgelt ja osavalt manipuleerib tegelikkusega, asetades selle fantastika liistule. Ta ei põlga reaalsete elusituatsioonide ebastandardset (nihkelist) lahendamist, ebakonventsionaalset suhtlemist, sest see on huvitavam kui ootuspärane käitumismudel. Tema raamatute maailm on täis kõrvalekaldeid, isegi psühhedeelilisi jaburusi, sürrealistlikku sõna- ja situatsioonikoomikat. Nii näiteks pole Heinasaarele mingi probleem võlurikaabust välja tõmmata pilvesuurusi käsi, rääkivaid linde ja maju, mis mahuvad kohvipakki, moondada härra Paul ilma põhjata tooliks või tunnistada oma sõbraks Ohhoota meri. Heinsaare maailmaloome on eripärane selles mõttes, et ta ei ürita tegelikku ja fantastilist alget eristada (nagu seda paljud õuduskirjanikud teevad), vaid ühendab need maailmad viisil, kus lugeja tunnetab neid samaaegsetena ja üksteise sees asuvatena. Heinsaare tegelased, kes sellist kahe maailma maagilist kooskõla kogevad, suhtuvad ise asjasse rahulikult: nemad vaid kuulavad ja silmitsevad ümbritsevat, askeldades oma mõõdukas elurütmis.
„Tegelikkus fantaasia liistul“ Mehis Heinsaare sisekaemus (Andrus Org), Tartu Linnaraamatukogu Noorte- ja Lasteleht, 2004
Jaan Klaus, filimees
Me oleme Mehisega samamoodi kulgenud ühekandi mehed – juurtega Mulgimaalt, Tallinnas üles kasvanud ja Tartus sõbrunenud. Võiks öelda, et oleme nagu Kaval-Ants ja Oru Andres. Ma ei tea sageli täpselt, kumb on kumb. Mehis on väga hea rollimängija. Teatraalsed vahepalad tulevad tal väga loomulikult välja. Aga inimesena on ta abivalmis ja töökas. Tema keskendumisvõime on küll hämmastav. Ta on hea distsipliiniga, ülimalt erudeeritud ja asjade-sündmuste uurija. Talle meeldib asjade üle hirmsasti arutleda. Pidevalt on mingeid asju, mida on vaja analüüsida. Ta on terase silmaga ja mitmekülgne tegelane, kes jätab vahel hirmtõsise mulje ja siis, kõige ootamatuma koha peal, lööb välja tugev vimkamees. Minu jaoks on ta olnud kirjanduses lausa eraõpetaja, sest ta soovitab oma lugemiselamusi alati teistele. Ja ta oskab sinna kõrvale huvitavaid seletusi anda. Ta oskab elu vaadelda ja mõtestada teistmoodi, kui üldine arusaam seda ehk ette näeb. Ta on küll vaikne, aga nalja teeb iga kell, ja parmupilli järgi tantsu vihtumine suvalisel hetkel tänaval pole talle võõras. Tema mitmekülgusest räägib asjaolu, et 20. septembril toimub Tartus Genialistide klubis üritus “Heinsaare maailm”, kus saab näha tema kõrvalharrastusi, kuulda tema muusikat, näha joonistusi ja filmi temast.
Mehis Heinsaar „Artur Sandmani loo“ kirjutamisest Äripäev, 11. august 2007. „Mehis Heinsaar koondab rahunemiseks minakujusid ühe laua taha“
Mehis Heinsaare „Artur Sandmani elu“ lugenud õpilased arvasid:
Olen suur ulmefilmide austaja, aga poleks iialgi arvanud, et ulme- ja fantaasiajutud võivad ka nii huvitavad olla. Autor on oma raamatu tegelasi väga värvikalt kujutanud: ihar näkk, Isand Uni ja teisedki äratavad õõvastust ja huvi korraga. Tekkis mõte teada saada, missugune Mehis Heinsaar ise on inimesena ja missugust elu ta elab? Millised on tema naljad?
Inimesed nurisevad sageli, et pole oma eluga rahul, aga ei julge ka midagi ette võtta, et oma elu mereni jõuda, nagu Heinsaar kirjutab.
Kas ammu kadunud mõtted on ammu kadunud unistused? Inimesed elavad oma keskpärast elu, hädaldavad, et midagi huvitavat ei juhtu, ainult töö ja töö. „Elu on nagu umbtiik,“ ütleb peategelane raamatus ja on rahul oma sündmustevaese eluga. Ei pea ootama seni, kui midagi juhtub, et oma elu muuta, tuleb julgemalt iseenda elu elada.
Kõik on kunagi oma mõtetega vastamisi istunud. Raamatus kirjeldab autor seda kohta väga hästi ja arvan, et nii mõnigi lugeja tunneb ennast seal ära. Kõik ei julge ainult oma mõtteid lõpuni mõelda ja elu muutma hakata. Kui muutud teistsuguseks, siis leitakse kindlasti, et oled muutunud napakaks. Mis muud see olla saab?
Mulle meeldis, kui näkk Arturi kõhust kiiliga kala välja õngitses. Natuke jube oli seda ette kujutada. Tegelikkuses ongi ju nii, et kõigil on oma hirmud, ka minul. Me ainult ei tea alati, kus see kala peidus on ja kuidas temast lahti saab.
Oleks minu ema teadnud, millega Kaheksa päeva küla naised isand Une juures tegelesid, poleks ta seda raamatut mul lugeda lubanud.
