Kajastumine meedias

Allikas: Tartu Descartes'i Lütseum

Lehte Hainsalu Wikipedias


„Lehte Hainsalu õpetab lapsi kuulama” 18.12.2004 Postimees


Mai Kuurmann „Isekalt ustav armastaja Lehte Hainsalu” Eesti Naine märts 2007


Valeria Ränik „Mu kallis Lehte” „Nukits” 2002, lk 24-30


Raimu Hanson „Kirjaniku teadustöö võttis raamatu kuju” (Valeria Ränik „Lehte Hainsalu: Miski peab olema püha”) Postimees 11.03.2004


Blogi Lehte Hainsalust


Lehte Hainsalu raamatud Raamatukois


Lehte Hainsalu raamatud Raamatumaailmas


Nädala autor




Lehte Hainsalu mõtteid!


"Mina olengi niisugune, kes tahab tegelikult olla tähelepandamatu. Lapsepõlvest on mul kaasas kujutluspilt endast: lähen läbi heinamaa, teades, et mu selja taha ei tohi jääda minust jälge. Ma ei tea, kust mul selline teadmine pärit on, võib-olla eestilikust loodustunnetusest: tuleb elada kahjustamata; iga mahajääv märk, mis midagi või kedagi kahjustab, tuleb su juurde ju tagasi."


"Mu mees on tõeline koera aasta märgi kandja - ta võitleb kaasa oma naise võitlemisi; ükskõik, mida ma tema käest ka ei küsiks, ta teab või siis püüab teada saada. Ma ei mõtle lihtsalt truudust, truudus on ustavuses sees. Põikpea jääb truuks, arukas, teist tajuv inimene on ustav."


Tundes sõnade jõudu, on Lehte Hainsalu seda usku, et öeldud teravused jäävad surmani inimeste vahele kõikuma. Seepärast püüabki ta jätta need välja ütlemata. "Mina usun pigem seda, et inimese iga avaldus peaks olema kantud armastuse vaimust. Eriti see, mida nimetatakse loominguks. Kui seda pole, on mu meelest parem jätta asi tegemata."


„Nagu mehega suheldeski rikastab meid laste puhul nende erinev maailmatunnetus, mis tuleneb laste värskest pilgust elule ja inimestele, aga kahtlemata ka põlvkondade vahest. Lastega suheldes meenub mulle ka mu enda lapsepõlveilm, kus kõik elas - ka autod, sest neil olid ju silmad peas."


M. Kuurman „Isekalt ustav armastaja Lehte Hainsalu“, Eesti Naine, apr 2002




“Inimene peaks võimalikult varajases eas või vähemalt homme võtma koera. Koeraga koos elamine õpetab tunnetama kehakeelt ja pilkude kõnet. Siis võib lapse sigitada. Ilma loomadelt õppimata last ei mõista – need ei räägi ju sõnadega tühjagi, ikka oleku ja hoiakuga! Kooselu loomadega on hoolimise ja kuulmise, pühendumise ja mõistmise kool. Õpetus inimeste ja ühiskonna tõlgendamiseks ka. Mina kirjutan praegu just raamatut koertest. Iga päev. Kas sina kirjutad iga päev – ja millal ilmub sinu raamat loomadest? Kui kellelegi on antud anne ja mõistmine, siis ta on saanud ülesande ja kohustuse!”


K. Murutar „Lehte Hainsalu koguteos – haldjavanema aeg,“ Pärnu Postimees, 04.12.2007




„On vist tõesti tõsi, et raamat teeb lugeja ilusaks.“


„Rõõm ühest ilusast päevast“, Avinurme valla leht, nr 6 (43), november-detsember 2005




„Paljud on küsinud, kas me siis sellist Eestit tahtsime, aga mulle on tähtis, et ma ei pea enam kavaldama, kõrval- või täiendlausega oma mõtteist märku andma. Nüüd ma kirjutan ja mõtlen, mida ise tahan. Ja väga tähtis on see, et inimesed saaksid aru: nad on iseenda peremehed.“


„Loomingust pole kunagi elatud, ehkki mõni on seda püüdnud.“


„Mida vanemaks saan, seda suurema lugupidamisega olen hakanud suhtuma kõigisse inimestesse, sest nüüd oskan neid mitmest küljest näha. Ideaalset inimest ei ole.“


„Headus on see, mis maailma edasi viib, kuigi kurjus on tugevam ja headus abitu.“


„Vene ajal püüdsin äratada rahulolematust ja leppimatust ümbritsevaga, nüüd olen püüdnud levitada leplikkust, arusaamist headust. Olen näinud, et halvad mõtted ja soovid tulevad endale tagasi.“


„Ma pole kirjutanud veel nii head raamatut, mida abikaasale pühendada.“


I. Drikit „Lehte Hainsalu võib olla ohver ja haldjas“, Postimees, 3. veebruar 2002




Avalehele