|
Lehte Hainsalu on sündinud Tartus, kus ta elab juba oma kolmandast eluaastast. Tema ema pidi end jagama töö ja pere vahel, väikevend võeti tööle kaasa ja Lehte jäeti koju. Nelja-aastaselt õppis ta lugema ning kirjutama. Toetudes tema mälestustele, kirjutab Lehte üksinda koju jäetud lastest. Tema lapstegelased mängivad mõtete ja sõnadega. Tema loomingut läbivad teemad on kodu, lapsed ja peresuhted, ajalugu, kultuur, Tartu linn, rahvapärimused ja rahvas ise, ühiskonnakriitika, inimese suhe looduse ja Jumalaga, surm ja surematus.
Hainsalu tunnistab, et oli täiskasvanuna käituv laps. Üheteistkümneaastaselt kirjutas ta luuletusi täiskasvanutele ning neid avaldati pidevalt ajalehtedes. Peale keskkooli avaldas ta oma esikkogu ja ta võeti Kirjanike Liidu liikmeks. Lehte võttis lapsi endaga võrdsena. Ta on suutnud aidata ja toetada mitme põlvkonna lapsi. Lastega samastumine on haruharva esinev oskus. Lehte ütles, et lastele, naistele ja vanuritele tehakse alati liiga. Laste ja vanurite probleemidega tegeles ta nii kirjanikuna kui ka Ülemnõukogu sotsiaalkomisjonis.
Kõik Hainsalu raamatud said kirjutatud õppimise, riigi- ja kodutöö ning laste kasvatamise kõrvalt. Tema lapsed andsid ka raamatuainet. Pojast ja tütrest kirjutas ta raamatu nimega "Suur vend Mati ja väike õde Kati" ning mitu lugu raamatusse "Ega sina ometi kärnkonna karda". Viimases tegutseb ka Lehte noorim laps, kellest on juttu veel "Pisike Pille, enamasti emmetütar", "Luulepuhkusel" ja raamatus "Suurejüri peremees".
Nii lugejaid kui ka kriitikuid on hämmastanud tema raamatute ainevalik, varem käsitlemata valusate teemade leidmise oskus. On paljude probleemide esmapüstitaja. Raamat "Kes te koormatud olete" kirjutab lastest, kel on vanemad olemas, kuid elavad teises peres või on pidevalt tööl. Lehte oli ka üks esimesi surmajärgse elu teemaga katsetajaid meie ilukirjanduses. Lahutatud vanemate lapsed, haiged lapsed, asotsiaalide lapsed - need valusad teemad tõi kirjandusse L. Hainsalu enne, kui nedest avalikult rääkima ja kirjutama hakati. Nendest said alguse kogupereraamatud, mida koos lugedes ja mille üle arutledes saaks pere luua suhtlemisviisi, mis liidaks. Ta on loonud terve rea raskesse elusituatsiooni sattunud tahtejõulisi ja selgelt väljakujunenud isiksusega lapstegelasi. Ta mõtiskleb selle üle, miks naine ei ole perekonnaelus õnnelik.
Oma raamatutes rõhutab ta õppimise ja eneseharimise vajadust. Tema raamatuid loevad nii vanad kui ka noored inimesed, kes võivad kuuluda igasse sotsiaalsesse gruppi. Raamatute stiil on nauditav, sõnastus vaimukas, isikupärane. Autor ei lihtsusta keelt, nagu laste- ja õppekirjanduses kombeks on, vaid pakub lastele keelest parima - tarvitab isikupäraseid lauseid, rikkalikku sõnavara ja harrastab sõnamängu. Lehte raamatute keel on kujundlik ja täpne, ütlused aforistlikult tabavad. Tema eesmärk on olnud sundida lugejat märkama, kui väljendusrikas ja sünonüümirohke on eesti keel ning kui palju tarku ja meisterlikke teoseid on selles keeles aegade jooksul olnud. Seetõttu on ta teosed osaliselt olnud intertektuursed, need sisaldavad vihjeid teistele.
Luuletustesse raamatus "Vanasõna mäng" on meisterlikult põimitud vanasõnad, mis saavad tekstis hoopis uue tähenduse. Tähtsal kohal on emakeel ja vaimsed väärtused, kodumaa või vanemate hülgamine - teemad, mida käsitledes on kerge laskuda liigsesse didaktikasse.
Hainsalu on alati kirjutanud nendest, kellele tehakse liiga, keda ei märgata, kellest ei kirjutata, nendest, kes probleemsed on. Nüüd tegeleb ta nähtustega, millel on oht hakata unarusse jääma - kultuur, vaimsed väärtused, puhas keel.
Varem üritas Lehte oma raamatutega õõnestada Nõukogude riiki, nüüd, kui meie ühiskonnas ja kultuuris on võtnud hoogu naturalistlik tendents eksponeerida eelkõige negatiivset, primitiivset ja labast, jäi Lehte ikka vastuvoolu minejaks, kes usub, et "miski peab olema püha" - ka muutunud ajas.
Koostasid Merilin Parts ja Agneli Saat
http://www.hot.ee/valeriaranik/mukallislehte.htm
L. Hainsalu loomingu eripära:
1. L. Hainsalu tõi kirjandusse vanemateta kasvavate laste teema. Need on lapsed, kelle vanemad on olemas, kuid elavad ja töötavad teises riigis. Need on nn vanematega orvud, kes kasvavad ilma pideva vanemliku hoole ja tähelepanuta. Samuti käsitleb ta erinevates peredes elavate õdede ja vendade teemat, kes ei tohi kohtuda täiskasvanute omavaheliste halbade suhete tõttu.
2. Hainsalu teostes räägitakse asotsiaalide lastest ja raskesti haigetest lastest. Nii tuli haigete laste teema enne meie lastekirjandusse, kui haiged lapsed tänavapilti jõudsid.
3. 90. aastatel kirjutas nn kogupereraamatuid, mida peres võiks ühiselt lugeda ja siis koos loetu üle arutleda. Nii soovib autor panna pered koos aega veetma, ühiselt mõtlema ja koos tegutsema, et pereliikmed läheneksid üksteisele.
4. Hainsalu lasteloomingus ei ole päris halbu lapsi. Nad saavad kogemuse läbi targemaks, õpivad ja arenevad, muutudes paremaks.
5. Pöörab oma tähelepanu naistele, kes ei ole alati perekonnaelus õnnelikud. Õnnetu naine ei suuda aga õnnelikus teha oma peret. Kuid kodusoojust ja hingelähedust on vaja lastele nende tulevasse ellu kaasa.
6. Rõhutab õppimise ja eneseharimise vajadust nii lapse- kui ka täiskasvanueas.
7. L. Hainsalu raamatud kasvatavad lugejas empaatiatunnet, nad õpetavad armastama kodumaad, emakeelt, vanemaid, loodust ja loomi.
Kirjanduslik mõjukus
L. Hainsalu on ise öelnud, et tahab olla tähelepanematu ja lapsepõlvest on tal jäänud meelde kujutluspilt, kus ta läheb üle heinamaa ja temast ei jää ühtegi jälge maha. Kirjanikuna on ta oma tagasihoidlikul moel, ilma suure kärata enda isiku ümber, mõjutanud mitme põlvkonna lapsi ja ka täiskasvanuid oma raamatutega. Leidnud üles valukohad meie ühiskonnas, juhtinud tähelepanu headusele, hoolivusele, armastusele, pereväärtustele ja meist nõrgematele.
Oma raamatute kaudu on ta õpetanud märkama eesti keele ilu. Olnud eeskujuks oma keele ja kultuuri hoidmisel. Hainsalu looming on tihedalt seotud ajaga, milles ta elab, aga ka eestlaste minevikuga, selle mõistmise ja toomisega tänapäeva inimesteni. Raamatuid on tõlgitud vene, inglise ja soome keelde.
Koostatud Lehte Hainsalu loomingut käsitlevate artiklite põhjal.
|
Luulekogud
|
|
|
|
 1972 "Siinpool toone voolamist" |
 1973 "Liivakellas niriseb aeg" (sonetid) |
 1974 "Põhjavesi" (ballaadid) |
 1980 "Ainsa ööga läbi maa" (valikkogu) |
|
 1989 "Taprite pidu" (lugulaulud) | |
|
 2003 "Lapsed lennand tuulde. Valitud luuletused" (ka varem avaldamata luulet) |
 2008 "Mineviku tulevik" (poeemid Vana Testamendi ainetel) |
 2008 "Laul kindaid üles harutades" (valikkogu) |
Romaanid
 1967 "Pigilinnu laul" (lühiromaan) |
 1997 "Viis minutit enne vihma" |
 1999 "Viis minutit pärast vihma" | |
|
 2001, 2007 "Kellakuuljad" |
|
 2008 "Kolmkõla ehk 3 kõla" |
Jutukogud
|
|
 1988 "Kes te koormatud olete" |
 1996 "Lakka ilma redelita" |
Publitsistikaraamatud
 1982 "Tere õhtust. Kuidas elate?" |
|
|
|
