Käesolev lehekülg on koostatud wiki koolituse otstarbel aadressil http://www.eelk.ee/tartu.peetri/ leiduvate materjalide alusel

Sisukord 1 Tartu Peetri kirik 1.1 Kiriku üldülevaade 1.2 Kiriku ja torni ehitus 1.3 Kogudus

Tartu Peetri kirik

Kiriku üldülevaade

Peetri kirikule pandi nurgakivi 31. mail 1882.aastal ja juba 16.septembril 1884. aastal pühitseti hoone jumalateenistuste pidamiseks sisse. Seni peeti jumalateenistusi Jaani kirikus. Kirik on näide omaaegsest pseudogooti stiilist (arhitekt Viktor Schröter, ehitusmeister Gustav Beermann).

Eesti 1. üldlaulupeo platsi kõrvale kerkinud katedraal on esinduslik telliskivihoone.

Kirikul on:

• 1903.a. valminud 5 torni (4 nurga- ja 1 peatorn, kõrgusega 56,5 m)
• kahekordsed külgrõdud
• 1500 istekohta
• prof. J.Köleri altarimaal “Kutsuv Kristus” (1890)
• 23-registriga kontsertorel (meister Müllverstedt, 1891, viimane kapitaalremont 2001)
• tornikell-ajanäitaja (1904)
• tsentraalküte (1987).

Kiriku juurde kuulusid I ja II pihtkonna pastoraadihooned (hävinud sõjas 1944) ja leeri- ning koolimaja (arh. G.Hellat 1910, pärast sõda ümber ehitatud tööstushooneks, 1996 kogudusele tagastatud).

Kiriku ja torni ehitus

Iseseisvunud eesti linnakogudus ehitas Tartu Peetri kiriku enda tarbeks aastatel 1882-1884. Ehitati Peterburi Arhitektide Seltsis korraldatud konkursi võitnud V. Schröderi projekti (1880) järgi veidi muudetud kujul.

Neogooti stiilis punastest tellistest kiriku ehituskulud olid umbes 110 000 kuldrubla, mis suures osas koguti kokku annetustega.

Kirikut ilmestab suur tugev neljakandiline torn sellega liituvate trepikodade ja abiruumidega. Iga nelja kiriku nurga pealt viivad trepid üles koori peale ja rõdudele.

Lisaks kaunistavad veel hoonet nurgatornikesed ja pikiseinte dekoratiivsed tugipiilarid.

Tornide ehitamise heaks korraldati 1902. aasta 15. septembril, mis kiriku pühitsemise mälestuspäevaks oli, “näitemüük”. 1909. aastal on koguduse esimene õpetaja Wilhelm Gottfried Eisenschmidt kirjutanud:

“Osavõtmine näitemüügist oli nii suur, et osavõtjad vaevalt suurte näiteruumidesse ära mahtusivad. Selle järele oli siis ka tagajärg. Kui arvud kokkuseati, leiti suureks rõõmuks, et näitemüügi siisetulek tornide ehitamise hääks 3254 rubla ja 38 kop. oli. Sellega oli ehitamise nõule kindel põhi alla pandud.”

Tornide ehitajaks kutsuti seesama meister G. Beermann, kes juba Peetri kiriku ehitamisel oma osavust ja asjatundlikkust oli üles näidanud. Torni ülaosa ja kiivri arhitekt oli G. Hellat.

Jätkuvate rohkete annetuste ja toetajate abil valmisid tornid 1903. aastal. Tornide teraskonstruktsioonid valmistas Putilovi tehas St Peterburgis. Saksamaalt Bodenemi linnast tellitud tornikell näitab aega ka tänastele kirikulistele.

Tartu Peetri kiriku nõukogu 1903. aasta aruandest on veel lugeda: “Ja tõesti see tornide ehitamine on näidanud, mis meie kogudus teha suudab, kui ta oma jõudu kokku võtab, kui ta midagi täiesti tahab”

Koguduse tõeline suutlikkus pandi aga juba mõnekümne aasta pärast proovile.

Sõjatules tugevasti kahjustatud kiriku hoone vajas palju vaimujõudu, abikäsi ja raha.

1947. aastal koguti korjanduslehtedega koguduse liikmete hulgas 16 298 rubla, millega parandati juba samal aastal kiriku peatorni sõrestiku. Siiski suudeti sõjajärgsel perioodil kõrvaldada üksnes suuremad kahjustused. Lõplikud parandustööd on jäänud ootama tänast päeva.

Kogudus

Kogudus on olnud läbi aegade eestluse kasvataja ning hoidja. Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset haridust. Nõukogude ajal oli kirik tugipunktiks protestimeeleavaldusest osavõtnud koolinoortele nende kogunemistel Vabadussõja kangelase J.Kuperjanovi hauale kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel.

1912.aastal oli koguduses 22378 liiget, ent esimesel iseseisvusajal ulatus arv 27000-ni (ca pool linna tolleaegsest elanikkonnast). Pärast inimkaotusi sõjas ja sõjajärgselt kahanes liikmeskond järk-järgult, nõukogulike survemeetodite rakendamisel aga suure kiirusega.

N.Hruštšovi ajal alguse saanud ja L.Brežnevi ajal väljatöötatud ateistliku survepoliitika tulemusena oli 1985.a. koguduses vaid 483 annetajaliiget.

1988-1991 toimunud rahvuslik taasärkamine tõi kaasa spontaanse tungi kirikusse. 1990.a. oli ristimisi 549, leeritamisi 495, laulatusi 128. Liikmeannetajate arv oli 1380 (1992.a.).

Tol ajal alustasid tööd pühapäevakool, regulaarsed leerikursused, lisaks segakoorile kammerkoor, piibliring, hoolekanne. Elustati kirikukontsertide traditsioon. Hakati korraldama eriotstarbelisi jumalateenistusi koolidele jt. asutustele, pidama piiblilugude dramatiseeringute ja orelimuusikafestivale. Linna avalikkus on väärtustanud kirikut kui muutumatu identiteedi kandjat, keda võib usaldada.