1810. aastal rajati puusild, mis amortiseerus üsna kiiresti ning juba 1823. aastaks oli sild muutunud ohtlikuks. Puusild lammutati ja aastal 1826 rajati uus puusild. Uue puusilla plaani tegi ehitusmeister Geist ja see läks maksma 18 475 rubla. Selle silla eluiga oli pikem kui eelneval puusillal, kuid 1923. aastal süttis sild põlema. Arvati, et tuli sai alguse auriku sädemest. Põlengu tulemusena sai tugevasti kannatada silla konstruktsioon, mistõttu seda polnud võimalik taastada.

Kuna ei peetud võimalikuks puusilda taastada, otsustas linnavolikogu ehitada selle asemele püsivamast materjalist uue silla. Raudsild oleks tulnud odavam, kuid selle vastu oli kaitseministeerium, kes nõudis tugevat ja laia silda. Lõpuks osutus kõige sobivamaks ehitada sild raudbetoonist. Vabadusesilla pikkuseks oli 64,5 meetri ja laiuseks 13,6 meetrit (10 meetri laiune sõidutee + 2 kõnniteed). Sild ehitati kõrgem kui oli olnud eelmine puusild. Silla otstesse oli kaldale projekteeritud jalakäijatele mõeldud trepid ja platvormid ning jõe kaldakindlustus. Vabadussilla ehitus läks maksma 24,8 miljonit marka. Vabadussild oli esimene Eesti Vabariigis ehitatud raudbetoonsild.